Möödunud aastal küündisid Eesti Psühhoterapeutide Assotsiatsiooni kuuluvate psühhoterapeutide aastased töömahud üle 47 000 tunni, abistati ligi 7000 inimest.

Kaire Talviste-Baiocco, Eesti Gestaltpsühhoterapeutide Ühingu esindaja, EPTA juhatuse liige, EAGT, EAP liige (ECP sertifikaadi omanik)

Möödunud nädalal Eesti Ekspressis ilmunud artiklist, mis rääkis vaimse tervise maastikul toimuvast, puudutati põgusalt ka psühhoterapeute. Mainitud lõigust võis lugejale jääda psühhoterapeutidest eksitav mulje, mis võib tekitada ebakindlust neis, kes on alustanud oma tervenemise protsessi psühhoterapeudi kabinetis. Alljärgnevalt mõningate asjaolude täpsustused. Psühhoterapeut on eraldiseisev elukutse Euroopa Psühhoterapeutide Assotsiatsiooni (EAP-European Association for Psychotherapy) [1] psühhoteraapia akt [2] sätestab, et psühhoteraapia on eraldiseisev elukutse nii nagu on seda psühholoogia ja psühhiaatria. Nimetatud seisukoht on sätestatud juba 1990. aasta Strasbourgi [3] deklaratsioonis. Seega ei ole õige väita, et psühhoterapeudi nimetust Eestis ei kasutata. Psühhoterapeudid on meil täiesti olemas, paljud neist koonduvad oma erialaliitude kaudu Eesti Psühhoterapeutide Assotsiatsiooni (EPTA) alla. EPTA tegeleb psühhoteraapia standardite jälgimise ning kontrollimisega, tehes pikaajalist koostööd EAPga. EPTA nimistust võib hetkel leida 60 psühhoterapeuti, kes tegelevad vaimse tervise maastikul nii ennetus-, ravi- kui rehabilitatsiooniga. 

Psühhoteraapia sisust

Psühhoteraapia on põhjalik, eesmärgipärane ja süstemaatiline ravi või terapeutiline sekkumine, eesmärgiga leevendada või kõrvaldada väljakujunenud psüühilisi sümptomeid, muuta häirunud käitumis- ja mõtteviise, edendada patsiendi/kliendi küpsust, arengut, isiksuslikku kasvu, vaimset tervist ja heaolu, leevendada emotsionaalset ning psühholoogilist distressi. 

Mõiste „psühhoteraapia“ koondab erinevaid mitte meditsiinilisi ning mittefarmakoloogilisi lähenemisviise ja meetodeid. Iga psühhoteraapia modaalsus (psühhodünaamiline, humanistlik, süsteemne, käitumuslik) põhineb metateoorial,metoodikal ning uurimustöö alustel. 

Psühhoteraapia võib olla lühi- või pikaajaline. Mõned lähenemisviisid keskenduvad sümptomite ravimisele ja vähendamisele, käitumise ja kognitsiooni käsitlemisele. Teised lähenemisviisid on suunatud isiksuse ja emotsionaalse arengu muutmisele, võttes arvesse sisemaailma ning sotsiaalseid mõjusid, millest inimene ei pruugi olla teadlik, ning aidates tal mõista ja muuta sügavaid ja sageli alateadlikke probleeme. 

Psühhoterapeutide tunnustamine

Eestis hetkel eraldiseisvat psühhoterapeudi kutset veel ei ole, see aga ei tähenda, et puuduks sisemine kontroll ning standardid tegutsemisel. Euroopa psühhoterapeudi kutsealased põhipädevused on määratlenud EAP, oma liikmete üle teostavad kontrolli erialaliidud, ning EPTA.

Hetkel saavad psühhoterapeudid oma kvalifikatsiooni tõestada Euroopa sertifikaadi taotlemisega (ECP – European Certificate of Psychotherapy), kus on määratletud Euroopa psühhoterapeutide erialaste pädevuste tuum. 

Kes võib saada psühhoterapeudiks

Psühhoterapeutide kõrgeimad professionaalsed standardid (hariduse, koolituse ja kliinilise praktika alused) on sõnastatud EAP poolt. Kutse omandamine tähendab minimaalselt 4-aastast väljaõpet, kliinilist ja superviseeritud praktikat, olulise osana ka eneseteraapiat.

Valdavalt koolitatakse psühhoterapeute erainstituutides, mõnes Euroopa riigis on väljaõpe võimalik ka ülikoolis magistrikraadi tasandil. Väljaõppes saavad sõltuvalt koolitusasutusest õppida erinevate eelkvalifikatsioonidega inimesed (eelkõige humanitaar- ja sotsiaalteaduste kvalifikatsiooniga). Elukutse omandamisel on määrava tähtsusega isiksuslik sobivus ning enesereflektsioonivõime, mis on tööks hädavajalikud omadused. 

Mis on psühhoteraapia puhul kõige toimivam?

Mõned psühhoteraapiasuundad on rohkem, teised vähem manuaalide põhised. Erinevad lähenemisviisid on psühhoteraapia rikkus, millest saavad kasu inimesed, vastavalt oma probleemile või eelistustele.

Psühhoteraapia kvaliteedi tagamiseks on tehtud palju laiaulatuslikke uuringuid. Tulemusena on aga leitud, et ravi edukuse peamiseks mõjutajaks pole mitte niivõrd valitud modaalsus, vaid  konkreetne psühhoterapeut. Seda on leidnud tuntud ja tunnustatud psühooteraapiate uurimusega tegelevad teadlased B. E. Wampold, K. Grawe, P. Schultess, D. Orlinsky jt. B. E. Wambold [4]  rõhutab, et tõhusatel psühhoterapeutidel on teaduslikele alustele toetuvad teadmised erinevatest suhtlus- ja reageerimisviisidest, mida rakendatakse oskuslikult keerukates ja afektiivsetes olukordades ravimeetodina. Ta lisab, et psühhoteraapia on teaduslikult tõestatult sama efektiivne, kui ravimid, selle erinevusega, et psühhoteraapia tulemus püsib kauem ja sellel on vähem kõrvaltoimeid.

Kokkuvõtvalt soovime inimeste vaimse tervise parandamiseks ning üldise heaolu tõstmiseks, et erinevate psühhoteraapiate võimalused oleksid neile ka tulevikus kättesaadavad.

[1] EAP esindab vaba ja sõltumatu psühhoteraapia praktikat ning järgib rangeid pädevuse ja professionaalsuse standardeid. EAP ühendab 128 organisatsiooni 41 Euroopa riigist ja selle kaudu rohkem kui 120 000 psühhoterapeuti.

[2] European Psychtherapy Act (2018). https://www.europsyche.org/about-psychotherapy/european-psychotherapy-act/

[3] Strasbourgi deklaratsioon (21. oktoober 1990) sätestab, et psühhoteraapia on iseseisev teadusdistsipliin, mille praktiseerimine kujutab endast eraldiseisvat elukutset. Juurdepääs väljaõppele on erinevate eelkvalifikatsioonidega inimestel (eelkõige humanitaar- ja sotsiaalteaduste kvalifikatsiooni korral).

[4]. Wampold, B. E., Imel, Z. (2015). The Great Psychotherapy Debate: The Evidence for What Makes Psychotherapy Work. Routledge