Analüütiline psühhoteraapia
Analüütilises psühhoteraapias kuulab jungiaanlik analüütik klienti süvitsi ja aitab tal avada sümptomite sümboolset potentsiaali, mis toob kaasa paranemise ja uuenemise seisundi.
Analüütiline psühhoteraapia põhineb C.G. Jungi ideedel inimpsüühika olemuse ja toimimise kohta ning lähtub seisukohast, et psüühika teadvustamatus osas on olemas loov ja ühtlasi ka tervenemise potentsiaal. Analüütik püüab aidata abivajajal alateadvusest esile tõusnud materjali teadvustamise kaudu saavutada kontakti oma sügavama olemusega. Kontakt olemuslikuga võimaldab tunda end terviklikuma ja loovamana.
Jungiaanliku analüütilise psühhoteraapia edasiarendajatena võib nimetada Michael Fordhami, Edward F. Edingeri, Erich Neumanni.
Jungiaanlik analüütik on psühhoterapeudi ettevalmistuse saanud rahvusvahelise väljaõppes(IAAP). Väljaõppe kestus on vähemalt 5 aastat ja lõpueksamile kvalifitseerumise eelduseks on väljaõppe nõuetekohane läbimine, mis sisaldab vähemalt 240 tundi individuaalanalüüsi, 400 tundi juhendatud kliinilist praktikat, 100 tundi supervisiooni, 150 tundi grupisupervisiooni, positiivselt sooritatud vaheeksamit kolmandal õppeaastal ja lõputöö esitamist. Kandidaadist saab jungiaanlik analüütik, kui ta sooritab lõpueksami ja IAAP selle kinnitab.
Psühhoteraapia protsessi jooksul julgustatakse patsienti jagama tema meeles toimuvat kogu iganädalase 50-minutilise sessiooni vältel. Sessioonide arv nädalas on kokkuleppeline ja võib varieeruda 1-4-ni. Analüütiku ja patsiendi vahelises suhtesuuritakse tundeid, mõtteid, soove, hirme, mälestusi, fantaasiaid ja unenägusid.
Patsiendli aidatakse mõista teadvustamata protsesse, mis mõjutavad tema teadlikku mõtlemist ja käitumist, mis võivad ulatuda esmaste kogemuseni imiku- ja väelapseeas ja mis on ühtlasi kujundanud meele tööviisi. Sel moel võib psühhoteraapia viia järk-järgult enesemõistmise suurenemiseni ja teadvustamiseni, kuidas mineviku kogemused võivad mõjutada praegust käitumist, võimaldades patsiendil leida sobilikumad viisid probleemide lahendamiseks. Vestluse kõrval kasutatakse erinevaid sümbolitöö meetodeid nagu liivateraapia, unenäo analüüs, aktiivne kujutlus jne. Protsessi pikkus võib varieeruda mõnest kuust aastateni.
Analüütilisest psühhoteraapiast saavad abi inimesed, kes kogevad emotsionaalseid või psühholoogilisi raskusi teatud eluperioodil või teatud olukorras või kes soovivad endaga toimuvat paremini mõista.
Emotsionaalsed probleemid võivad olla kogetud ärevushäiretena, depressioonina, raskustena suhtes, sõltuvustena jms. Analüütiline psühhoteraapia pakub võimalust tegeleda laia ringi kaebustega. Kasuks tuleb enesereflektsioonivõimekus ehk võime endasse vaadata ja ennast analüüsida.
Eksistentsiaalteraapia
Eksistentsiaalteraapia on kaasajal üks jõudsamalt arenevaid teraapiakoolkondi. Tihedalt eksistentsiaalfilosoofiaga seotud suund käsitleb inimese elu kui tervikut. Eksistentsiaalteraapia pakub inimestele võimalust väljuda endas kaevamisel, uurimisel ja ebaõnnestumiste põhjuste otsimisel suletud ringist ning keskenduda kas individuaalselt või grupis oma igapäevase elu põhjalikul uurimisel esmajoones olevikulistele küsimustele.
Elu käsitletakse eksistentsi füüsilist, sotsiaalset, psühholoogilist ja hingelist või vaimset mõõdet silmas pidades.
Võtmeteemadeks on vabadus kõigi kaasuvate võimaluste ja piirangutega, vastutus oma elu ja tegemiste eest, elu mõte ja selle puudumine, mõttetus, armastus kui inimsuhete sügavaim olemus, aeg ja lõplikkus, võõrandumine ja üksildus, aga ka ärevus kui inimese pideva muutumise ja arengu ning küpsuse allikas.
Gestaltpsühhoteraapia
Gestaltteraapia tekkis 1950. aastate algul Ameerikas psühhiaater Fritz Perls’i, gestaltpsühholoog Laura Perls’i ja nende kaastöötajate koostöö tulemusel. Termin gestalt pärineb saksa keelest ja tähendab terviklikkust, terviktaju, tervikkujundit. Gestaltteraapias vaadeldakse inimest kui tervikut koos oma tunnete, mõtete, käitumise ja keskkonnaga. Teraapia eesmärgiks on iseseisva, oma võimeid tundva, tulemuslikult tegutseva ja vastutustundliku isiksuse areng. Gestaltteraapia seisab peamiselt neljal sambal: tunnetel, siin ja praegu elamisel, heal kontaktil, vastutusvõimel ja teadlikkusel.
Võrreldes teiste kaasaegsete psühhoteraapia meetoditega (nagu psühhoanalüütiline teraapia, pereteraapia, psühhodraama jt) keskendub gestaltteraapia rohkem emotsionaalsele intelligentsusele ja kehast teadlikkusele, rõhutades inimese keha-hinge-vaimu või aistingute-tunnete-mõtete terviklikkust ja integratsiooni, mis on loovuse ja elujõu allikaks.
Tundeid käsitletakse ühe olulisima osana inimese olemusest. Tunnete tundmine on loomupärane ja väga vajalik osa inimese elust. Gestaltpsühhoteraapia lähtub eeldusest, et tunnete tasandil on olemas kõik olulised vastused meid huvitavatele küsimustele. Tunne annab meile infot selle kohta, mis on hetkel meie jaoks õige või vale. Tunne on seotud intuitsiooniga ja konkreetse inimese jaoks õigete valikute tegemisega. Kes kuulab oma tundeid ja on nendega sõber, selle elu kulgeb rahulolus. Kes surub oma tundeid alla, see takistab energia liikumist oma elus ning jõuab pingete, rahulolematuse ja ka füüsiliste haigusteni.
Gestaltteraapiat viiakse läbi individuaalselt või grupis. Ühe individuaalsessiooni pikkuseks on kuni poolteist tundi. Teraapia kestus sõltub individuaalsest probleemist ja eesmärkidest.
Psühhodraama
Psühhodraama (psyche, meel + drama, tegevus) on koondnimetus grupiteraapia meetodile, kus inimene on ise aktiivselt tegevustes ja rollides tuues terapeudi ja grupiliikmete abiga meele sees olevad kujutlused ja nn siserollid terapeutilisele lavale. Mõnikord on ekslikult arvatud, et psühhodraama on keeruliste suhete või traumaatiliste sündmuste uuesti läbi mängimine, kuid nii see kindlasti ei ole. Vastupidi, terapeutilisel eesmärgil kasutatakse pigem parandavaid kogemusi, kus on kasutuses nii inimese füüsis kui psüühika, et kogeda meelt ravivaid olukordi nii laval kui reaalsetes suhetes grupiliikmetega.
Jacob Levy Moreno (1889-1974) poolt loodud psühhodraama on üks vanimatest psühhoteraapaitest ja on mõjutanud paljusid teisi meetodeid nagu pereteraapia, gestaltteraapia, konstellatsioonid jms. J.L. Moreno oli esimene, kes võttis kasutusele sõna grupiteraapia, mida ta esitles esmakordselt 1932. aastal Ameerika Psühhiaatrite Assotisatsiooni konverentsil, kus rääkis tööst erinevate sotsiaalsete sihtgruppidega. Kuna psühhodraama ja sellega tihedalt seotud sotsiomeetria meetodi põhifookuses on suhted reaalsetes sotsiaalsetes kooslustes, siis nimetatakse psühhodraamat ka suhete teraapiaks.
Psühhodraama teraapia sobib tööks kriisiolukordades, toimetulekuraskute, suhteprobleemide või emotsionaalselt ebastabiilsete seisundite, samuti varase lapsepõlve ja hilisemate psüühiliste traumadega.
Psühhodraama arendab ja ravib hästi ka pre-verbaalseid protsesse, mis ei ole sõnades väljendatavad ja kognitiivsel tasandil kättesaadavad. Tihti ei oska inimesed ise öelda, mis on nende probleemide põhjuseks, neil ei ole otseseid mälestusi. Loovates rollitegevustes ja terapeutilist lisareaalsust kogedes ravitakse ka pigem kehalisse kui kognitiivsesse mällu talletatut. Teraapia käigus taastub emotsionaalne tasakaal, paraneb enesetaju ja sotsiaalne toimetulek.
Neurobioloogilisel tasandil toimub sellise tegevuse käigus ajus kahjustatud või väljaarenemata närvivõrgustike taastumine just aju paremas poolkeras, kus asuvad varajaste sotsioemotsionaalsete kogemuste keskused. Paranemine nõuab pikemaajalist terapeutilist sekkumist, eelistatult grupiteraapia vormis, et oleks piisavalt aega õppida uutes turvalistes grupisuhetes ja et uued seosed saaksid kinnistuda.
Otsest vastunäidustust psühhodraamale ei ole, pigem tuleb kaaluda, kas inimene on võimeline osalema grupiteraapias või sobib talle individuaalne teraapia. Kui tegemist on psühhoosi või muude akuutsete kriisiseisunditega, siis rakendatakse asjakohast psühhiaatrilist või terapeutilist sekkumist. Individuaalset psühhodraama teraapiat soovitatakse juhtudel, kui grupisuhetes olemine on inimesele tema meelsesundi tõttu liiga kurnav, liiga hirmutav vms. Psühhodraama tehnikad on välja arendatud lähtuvalt lapse arengust, nii et kasutusel on ka kõige lihtsamad ja elementaarsemad võtted nagu turvalise keskkonna loomine, kontakti hoidmine ja harjutamine, usalduse (ka eneseusalduse) taastamine, mängimise ja lõõgastumise õppimine jne.
Psühhodraama on üks tänapäevastest abivahenditest, mis ei eelda kindla diagnoosi olemasolu ja kus ei tegelda mitte üksikute sümptomitega, vaid inimese ja tema eluga tervikuna.
Oluline on usalduslik koostöö terapeudi ja kliendi vahel, grupiteraapias ka kõigi grupiliikmete kui terapeutiliste abi-minade vahel. Psühhodraama aitab leida just sellist konkreetset arenguteekonda, eesmärki ja lootust, mida inimene on vajanud. Vahel käiakse teraapias tõesti vaid 1-2 korda ja saadakse ka sellest olulist abi. Need juhud on tavaliselt seotud konkreetsete olukordadega (elumuutused, töövahetus, lahkuminek).
Protsessitöö
Protsessidele orienteeritud psühholoogia ehk protsessitöö on laiahaardeline teooria, metodoloogia, ja elufilosoofia, mis toetab isikliku ja ühiskondliku arengut ja loovust.
Protsessitöö juured on analüütilises C. G. Jungi ja humanistlikus psühholoogias, ning ta toetub tänapäeva teaduslikele paradigmadele, sh kommunikatsiooni- ja süsteemiteooriale ning kaasaegsele füüsikale.
Protsessitööle pani 1970ndatel Šveitsis aluse Dr Arnold Mindell, füüsik ja jungiaanlik psühhoanalüütik. Üks Mindelli esimesi avastusi oli see, et unenäod peegelduvad kehalistes kogemustes ja sümptomites.
Protsessitöö protsessil on mitu tahku.
Jungiaanlik kontseptsioon individuatsioonist – protsess, kus klient õpib tundma oma potentsiaali ja selle realiseerib – iseendaks saamisest.
Teine tuleneb füüsikast, eriti David Bohm’i ideest terviklikkusest ja omavahelisest seotusest, mis pakub raamistiku korra ja struktuuri mõistmiseks, millest tajutav reaalsus avaneb.
Kolmas on terapeudi ja kliendi vahel siin ja praegu toimuv kommunikatsioon.
Protsessitööd kui jungiaanliku psühholoogia järeltulijat kasutatigi algselt just unenägude ja kehaliste kogemuste mõistmisel. Hiljem leiti, et unenägudes ja kehalistes sümptomites peegelduval kogemusel on mõju ka inimese suhete ja süsteemide dünaamikale ja seda hakati kasutama paaride, perede, suuremate gruppide, organisatsioonide juures suhete hõlbustmisel ja konfliktide lahendamisel, kogukonna loomisel.
Inimkogemused on teadlikud ja teadvustamata.
Kogemusi, millega inimene end samastab, nimetatakse protsessitöös primaarseks protsessiks. Need, millega inimene end ei seosta ja mida ta marginaliseerib, on sekundaarsed protsessid. Kui inimest julgustada uurima oma sekundaarseid protsesse ja kogemusi, siis tihti ei suuda ta seda teha või tekitab see temas ebamugavust – barjääri, mida nimetatakse protsessitöös piiriks. Sekundaarsete kogemuste lahti harutamine aitab inimesel neid kogemusi mõista nii kognitiivsel kui tunnetuslikul tasandil ja need integreerida.
Protsessitöö peamine idee on suurendada teadlikkust.
Kehalised sümptomid, häirivad seisundid, suhteprobleemid, meeskonna- ja grupikonfliktid ning sotsiaalsed pinged kui neid uurida uudishimu ja austusega, võivad kanda endas lahendusi, mis osutuvad fundamentaalseks nii isiklikuks kui ka sotsiaalseks arenguks. Protsessitöö on teadlikkuse praktika (awareness practice), mis toetab eneseteadlikkuse ja emotsionaalse eneseregulatsiooni arengut.
Üheks peamiseks põhimõtteks on Deep Democracy ehk sügav demokraatia – see tähendab kõigi häälte, positsioonide, tunnete ja teadvuse seisundite teadvustamist, väärtustamist ja toetamist nii indiviidi kui ka ühiskonna tasandil.
Täna rakendatakse protsessitööd psühhoteraapias, kehatöös, vaimse tervise sh psüühikahäirete ravis, töös patsientidega muutunud teadvuseseisundis (näit. kooma), sõltuvuste ravis, organisatsioonide ja meeskondade arendamisel, multikultuursete kogukondade loomisel, konfliktide lahendamisel ja kunstis.
Grupianalüüs
Grupianalüüsi meetod ühendab esmapilgul vastuolulised, kuid teisalt vastastikku täiendavad kontseptsioonid inimeseks olemise kogemusest: psühhoanalüüsi, sotsiaal-, arengu- ja gestaltpsühholoogia, sotsioloogia ning süsteemsed käsitlused.
Grupianalüüsi fookuses on indiviidi ja grupi vahelised suhted rõhutades sellega inimeseks olemise kogemuse paratamatult sotsiaalset iseloomu. See on interaktiivne lähenemine, mida on võimalik kasutada töös väga erinevate gruppidega nii psühhoteraapia ja psühholoogilise nõustamise kui haridus-, sotsiaal-, äri- ja ettevõtluse valdkondades.
Grupianalüüsi teoorias rõhutatakse inimese ja tema suhete vastastikmõju nii isiksuse arengule kui igapäevasele toimimisele. Keskmes on arusaam, et sotsiaalsetes suhetes toimides ei ole võimalik n.ö. iseennast koju jätta ja seetõttu lavastub suhetes ja suhtlemises meie isiksus.
Grupisuhete analüüsis on võimalik uurida grupidünaamikat ja jõuda nii oma sisemise dünaamika kui grupidünaamika mõistmisele. Grupianalüüsis teadvustatakse nii seda, kuidas me iseendast ja oma suhetest mõtleme kui seda, kuidas meie mõtted ja tunded käitumises väljendudes loovad suhted ja reaalsuse, milles elame.
Teaduspõhiseid artikleid psühhoanalüütilisest grupiteraapia ja grupianalüüsi tõhususest saate vaadata ka Eesti Grupanalüüsi Seltsi kodulehelt. www.egas.ee
Grupianalüüsi rakendusvaldkonnad
Meie filosoofia on see, et kui isiklikud raskused on juurutatud meie sotsiaalsetes suhetes, on grupid peamine koht nende uurimiseks, mõistmiseks ja proovimiseks.
Grupianalüütilisele lähenemisele on sügavad tagajärjed grupitööle ja organisatsioonilisele praktikale paljudes tervise-, sotsiaal- ja haridusasutustes. Ta on rakendus erinevates olukordades, sealhulgas pagulaste, kodutute ja ümberasustatud isikute rühmad, koduvägivalla ohvrid; kiriku rühmad; kohtuekspertiisi seadete rühmad; juhtimine; ja organisatsiooniline dünaamika. Samuti on asjakohane mõista meie elu dünaamikat organisatsioonides ja ühiskonnas väljaspool kliinilist keskkonda.
Noorte psühhoteraapia
Noorte psühhoteraapia on mõeldud teismelistele, noortele täiskasvanutele ja täiskasvanuile , kelle psüühilise arengu lahendamata probleemid ulatuvad noorukiikka.
See on meetod, mis põhineb psühhoanalüütilisel arusaamal noorte arengust ja psüühilistest raskustest. Kaasaegse noortepsühhoteraapia alusepanijad on Anna Freud, Donald Winnicot, Peter Blos, Moses Laufer.
Noorukiea ülesanne on isiksuse kujunemine ja iseseisvumine.
Noorte psühhoteraapia eesmärk on aidata noorel eemaldada sisemisi arengutõkkeid ja aidata tal leida ja kasutada oma isiksuslikke ressursse, tundma õppida oma meelesisest maailma. Psühhoteraapiast võib mõelda ka kui iseenda tundma õppimise meetodist.
Noorukiea muutumisprotsessis edukat toimetulekut toetavad varasem eakohane areng ja terve kujunemiskeskkond.
Raskusi iseloomustavad mitmesugused kliinilised kategooriad nagu käitumishäired, õpiraskused, söömishäired, depressioon, ärevus, traumaatilised kogemused, nutiseadmetesõltuvus, mis väljenduvad üksildustundes, ängistustundes, kurvameelsuses, rahulolematuses kehaga , sõprussuhete puudumises , täiskasvanutega suhtlemise raskustes, keskendumisraskustes, ükskõiksuses, kerges ärrituvuses, suutmatuses taluda oma ebaõnnestumisi ja abitust, töötamisvõime ja vaba-aja harrastuste puudumises.
Psühhoteraapia on noore jaoks eelkõige rääkimine oma mõtetest, tunnetest, unedest, kehatunnetest, suhetest koduste ja kaaslastega, koolist, argipäevast. Sõnas väljendatuna saavad ka kummalised või talumatud tundmused ja mõtted endale arusaadavama, mõistetavama vormi.
Teraapiaprotsessi kestus on individuaalne, oleneb probleemist ja töö eesmärgist.
Arengulistest raskustest ülesaamiseks ei ole alati vaja pikaajalist psühhoteraapiat. Tihti kestab psühhoteraapia pikemat aega, sest paljud probleemid on kujunenud pika aja jooksul ja nendesse süvenemine võtab oma aja. Esimestel kohtumistel hinnatakse noore raskusi ja otsustatakse, kas sobiv viis arengu soodustamiseks on psühhoteraapia. Psühhoteraapias kohtutakse regulaarselt vähemalt kord nädalas, teraapiatunni pikkus on 45-60 min. Psühhoteraapia nõuab tõsist psüühilist tööd noorukilt ja tema vanematelt.
Psühhoanalüütiline lasteteraapia
Psühhoanalüütilise arengukäsitluse algus jääb 20. sajandi algusaastatesse, mil Austrias ja Suurbritannias ilmusid esimesed artiklid ja ettekanded laste psüühika arengu ja laste psühhoteraapia põhimõtete kohta Anna Freudilt ja Melanie Kleinilt. Psühhoanalüütiline lähenemine rõhutab lapsepõlvekogemuse olulisust arenguprotsessis.
Põhjalikku väljaõpet laste ja noorukite psühhoteraapia vallas alustati Londonis, Tavistocki kliinikus 1947. aastal.
Võimalus ja lootus saada ka Eestis psühhoanalüütilisel arengukäsitlusel põhinevaid teadmisi ja oskusi tööks lastega, tekkis esmakordselt 1995. a, mil Eestit külastas parun Nils Otto von Taube. Nils Otto von Taube (25.07.1928 – 11.03.2008) oli eesti päritolu Inglismaa ärimees ja fondihaldur. Lisaks tema mitmekülgsele tegevusele teaduse sponsorina vastiseseisvunud Eestis tuli ta siia ka sooviga aidata luua võimalusi laste abistamiseks ehk aidata arendada Eestis laste psühhoteraapia alast väljaõpet.
Tänu õnnelikule kohtumisele kliinilise lapsepsühholoogi Reet Montoneniga (25.12.1959 – 27.01.2008), kes oli juba aastaid otsinud taolist võimalust eesti lastega töötavate spetsialistide jaoks, sai selle väljaõppe korraldamine teoks.
Esimene koolituspäev toimus aasta hiljem Tartus. Osalejaid oli üle saja – psühholoogid, psühhiaatrid, eripedagoogid. Spetsialistidest, kes olid huvitatud pikemaajalisest laste psühhoteraapia-alasest väljaõppest moodustus 40 liikmeline grupp. Õpetajad –psühhoterapeudid olid pärit Suurbritanniast: George Crawford (Scottish Institute of Human Relations), Juliet Hopkins (Tavistock Clinic) ja Lydia Tischler ning Anita Colloms ja Alan Levy (British Association of Psychotherapists) ja Soomest: Marja Schulman (Therapeia Foundation)
2004. a juunikuus lõpetasid koolitusprogrammi kaheksa väsinud, kuid õnnelikku laste- ja noorukite psühhoterapeuti.
2003. a loodi koolituse lõpetajate poolt Eesti Psühhoanalüütilise Lasteteraapia Selts (EPLS). Eesti Psühhoanalüütilise Lasteteraapia Selts on mittetulundusühing, mille eesmärgiks on ühendada laste psühhoanalüütilisi psühhoterapeute ja laste psühhoanalüütikuid ning arendada Eestis lastega seotud psühhoanalüütilist käsitlust. Ühing on EFPP (European Federation for Psychoanalytic Psychotherapy – http://efpp.org/) täisliige.
Eesmärkide täitmiseks lõi EPLS oma koolituskeskuse, mis tegeleb psühhoanalüütilise meetodiga lastega töötavate spetsialistide supervisiooni ja koolitusega.
Teraapiaprotsess algab uuringukohtumistega, et saada pilt probleemist, määratleda teraapia eesmärgid ja teha plaan. Teraapia eesmärgid võivad olla spetsiifilisemad (nt. käitumise muutus, paremad suhted pere või sõpradega) või üldisemad (vähem ärevust, parem eneseusaldus).
Seansid toimuvad vastavalt kokkuleppele 1 – 3 korda nädalas. Individuaalkohtumine on 50 minutit, koos vanematega 1 kuni 1,5 tundi. Suuremate lastega toimub enamasti vestlus, väiksematega mäng, joonistamine ja muud loovtegevused.
Kohtumised on enamasti samal nädalapäeval ja kellaajal, ennustatav rutiin toetab teraapiat. Vanematele pakutakse ka eraldi kohtumisi, et teraapiaprotsessis toimuvaga kooskõlas olla.
Teraapia kestus oleneb probleemi sügavusest ja keerukusest ning võib olla mõnest seansist mõne aastani.